Podcasti "Jalgrattapalavik" järjekordseks külaliseks on mees, kes oli veel sündimata kui tema isa võistles 1964. aasta Tokyo olümpiamängudel. Urmas Tölp on nimeka kergejõustiklase Rein Tölbi poeg, kes 57-aastat tagasi Tokyos jõudis 800m jooksus poolfinaali. Aga Urmasest kergejõustiklast ei saanud, sirgus hoopis lootustandev jalgrattur. Nõukogude Liidu noorte meistrivõistluste kahekordne medalivõitja trekisõidus. Kahtlemata kõva sõna, arvestades toonase suurriigi konkurentsi. Tölp on siiani Eesti rekordiomanik 4 km meeskondlikus jälitussõidus, kus rekordi püstitamisel 1990. aastal olid kaaslasteks Eduard Beljakov, Mark Revjagin ja Veikko Kiisk. Moskvas Krõlatskoje velotrekil sõideti välja aeg 4.24,550. Tänapäeva maailma kiirematega pole midagi võrrelda, aga toona tundus kõva tase ja oli ka! Meeskondliku jälituse tänane maailmarekord kuulub taanlastele ja on nii kõva kui 3.44,672. Tölp jääb täitsa mõttesse..., et mis raudadega need mehed küll sõitma peavad? Ja nende raudadega tuleb ju veel kohapealt minema saada. Palun, kas menüü saaks üle vaadata? Aastatel 1991 - 1996 elas ja võistles Tölp Saksamaal. On amatöörina finišispurdis edestanud isegi Erik Zabelit. Meenuvad treki 6-päevasõidud, mis sellisel kujul oleks tänasel päeval mõeldamatud. Mida kõike 25-30 aastat tagasi veel teha võis! Oh, olid ajad... Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Jalgrattapalavik

44. Külas on Eesti rekordi omanik, kellel Tokyo olümpiamängudega erilisem side

Podcasti "Jalgrattapalavik" seekordseks külaliseks on Eesti üks mitmekülgsemaid rattureid, kes on võistelnud maanteel, maastikusõidus, trekil, talikrossis, downhillis, enduros, e-bike'i MK-sarjas ja mida kõike veel. Teadlikumad rattaspordihuvilised arvasid kindlasti ära - jah, külas on Maaris Meier. Tund jutuajamist möödub linnulennul. Vihjena mõned teemad, millel sai pikemalt peatutud: * 2004. aasta Ateena olümpia ja ootamatu suurele spordipeole pääs * 2009. aasta maastikurattamaratoni EM-il heitlus medali eest. Lätlased kasutasid keelatud taktikat ja meie samal ajal ei julenud... * 2013. aastal Portugali minek. Kuidas Portugali ajajärk alguse sai ning milliseid huvitavaid ettepanekuid sealpoolt juba tehakse? * Meenutame Eesti meistritiitli võitmist, pärast mida oli Maaris pool tundi kiirabiautos tilgutite all. Mida kõike on võimalik teha tahtmise pealt! Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Eelmise saate Shimano rubriigi auhinnamängule laekus 17 õiget vastust. Aitäh kõigile, kes kaasa mängisid. Küsisime: "Kus linnas ja mis aastal avati Jaapani ainus ametlik jalgrattamuuseum?" Õige vastus on Sakai linn ning 1992. aasta. Loosiõnn naeratas Kaspar Kallionile. Palju õnne! Auhinnaks on kinkekott Shimano nänni ning sinna juurde kuuluva turvalise ja nägusa Lazer jalgrattakiivriga. Juulis meil Shimano rubriiki pole, küll aga jälle augustis, nii et auhinna võitmise võimalus terendab õige pea uuesti.

43. Mitmekümnekordne Eesti meister: spordiarst ütles mulle, et tema küll ei tea, kuidas ma võidan

Jalgrattapalaviku podcasti järjekorras 42. saade jõuab kuulajateni Eesti maanteesõidu meistrivõistluste nädalal. Külaliseks kauaaegne Eesti juunioride maanteekoondise ja täiskasvanute maanteekoondise peatreener Toivo Suvi, kes tänasel päeval toimetab Raplamaa rattaklubi KoMo noortetreenerina. Rääkida on paljust. Nooremas eas on Toivo Suvi ise olnud Eesti koondise tasemel sõitja ning tulnud muuhulgas Ungari meistriks ja Iraagis Saddami karikavõitjaks. Sedavõrd eksootiliste tiitlitega mehi annab Eestis tikutulega otsida... Ungari teemal peatume saates ka pikemalt, kuna Suvi oli 1990. alguses kaks hooaega Szolnoki suhkrutehase amatöörmeeskonna üks kõvemaid jalgu. Mida kõike auhindadena kokku aeti ja Eestisse tassiti! Võistlusspordiga tegi Ääsmäe mees lõpparve 1994. aastal ja kui oleks keegi toona öelnud, et temast saab jalgrattatreener, naernuks ta selle välja. Aga just nii läks! Palgaliseks Eesti koondise treeneriks sai Suvi 2000. aastal ja toimetas sama ameti peal 15 aastat jutti. Sinna mahuvad 3 olümpiat, 18 MM-i ja kahekohaline arv Euroopa meistrivõistlusi veel peale. Saame teada, kui palju supertalente sel ajal Eesti juunioride koondisest läbi käis ja kes nad täpsemalt olid. Alates aprillikuust on meil igas saates vaheplokina Shimano rubriik ja sinna juurde kuuluv auhinnamäng, kus iga kord esitame uue küsimuse. Teie vastuseid ootame postkasti jalgrattapalavik@delfi.ee. Kaasa mängida tasub, kuna auhinnaks on kinkekott Shimano nänniga ning sinna juurde veel turvaline ja nägus Lazer jalgrattakiiver. Eelmise saate küsimusele: "Millisel alal, jalgrattaspordi kõrval, on Shimano tooted samuti väga kõrgelt hinnatud?" laekus 28 õiget vastust ning loosiõnn naeratas Tõnn Lutsule. Palju õnne! Õigeks vastuseks on kalapüük ehk Shimano valmistab ka kalastustarbeid.

42. Toivo Suvi on Eesti juunioride koondise peatreenerina juhendanud kolme supertalenti. Kes nad on?

Podcasti "Jalgrattapalavik" seekordseks külaliseks on endine profijalgrattur, Itaalia tipptiimides Fassa Bortolo, Domina Vacanze ja De Nardi - Colpack sõitnud Andrus Aug. Jõgevalt pärit spordimees jõudis maailma tippudega konkureerima juba varajases nooruses. Aug murdis end maanteesõidu Liidu juunioride koondisesse ja pääses võistlema Rahutuurile, maailmameistrivõistlustele jne. Tegelikult paistis ta silma ka trekil. Õnneks või õnnetuseks lõi valus kukkumine Tallinna ovaalil trekisõidu plaanid upakile. Aga Liidu koondis andis vägeva karastuse ning kui palju elukogemust... Näiteks 1988. aasta detsembris oldi koondisega laagris Armeenias, kus toimus ränkade tagajärgedega maavärin. Mitu ööd magati õues, lageda taeva all, aga vähemalt jäädi ellu. Amatöörina võistles Aug Prantsusmaa, Horvaatia, Norra ja Soome klubide eest. Aastad läksid ja hakkas juba tunduma, et profiks saamise unistus kustub. Kuid siis saabus sisuliselt viimasel hetkel päästev õlekõrs Itaaliast, Amore&Vita - Beretta väikeklubist. Sealt hakkas kõik ülespoole liikuma ja nobeda sprindijalaga eestlane jõudis päris tipptiimidesse välja. Kindlasti on väga huvitav kuulata lugusid Mario Cipollini, Alessandro Petacchi, Vincenzo Nibali, Serhiy Honchari, Fabian Cancellara ja teistega, kes mingitel aastatel olid Augi klubikaaslased. Tõeline kuulsuste paraad. Räägime Giro d'Italiast, mida Aug sõitis kahel korral ja mõlemal juhul valusate mälestustega katkestama pidi. Ja eriline lugu on veel 2005. aasta Tour de France'iga, kus ta pidi olema Fassa Bortolo esisprinter. Pidi... aga ei olnud. Miks? Alates aprillikuust on meil igas saates vaheplokina Shimano rubriik ja sinna juurde kuuluv auhinnamäng, kus iga kord esitame uue küsimuse. Teie vastuseid ootame postkasti jalgrattapalavik@delfi.ee. Kaasa mängida tasub, sest auhinnaks on kinkekott Shimano nänniga ning sinna juurde veel turvaline ja nägus Lazer jalgrattakiiver. Eelmise saate küsimusele "Mis aastal olid Shimanol olemas esimesed ketaspidurid?" laekus 33 õiget vastust ning loosiõnn naeratas Hendrik Ilissonile. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust. Õigeks vastuseks loeti aastad 1971 ja 1972, mil Shimano töötas lastejalgrataste tarbeks välja ketaspidurid ja need võeti lühikeseks perioodiks ka kasutusele.

41. Andrus Aug: Liidu juunioride koondis, hirmus maavärin Armeenias, Cipollini ja Petacchi rongid

Seekordset saadet võib igati sobilikult nimetada - Giro d'Italia eri. Podcastil "Jalgrattapalavik" on külas rahvusvahelise jalgratturite liidu (UCI) kauaaegne A-kategooria kohtunik Rein Kasela, kes aastatel 1990, 1992 ja 2000 tegutses Girol komissari rollis. Mida kõike on Kasela Itaalias oma silmaga näinud ja vahetult kogenud? Legendaarse hispaanlase Miguel Induraini esiletõus ja itaallaste ebajumala Marco Pantani kummalised trikid. Jalgpalli maailmameistrivõistluste võidutrofee ehk 6,175 kg kulda ning visiit Rooma paavsti juurde jne. Nendest ning paljudest teistest seikadest saab soovi korral pikemalt lugeda värskelt müügile tulnud raamatust "Rattaga Paatnalt Pariisi". Jah, räägime saates ka Tour de France'ist ja Siim Kallase kadestamisväärsest 1998. aasta VIP reisist. Meenutame eriskummalisi sündmusi 1987. aasta MM-il ning saame teada, mis võtetega nurjati 1985. aastal Moskvas Krõlatskoje velotrekil Francesco Moseri tunnisõidu maailmarekordi üritus. Olid ajad, olid kombed! Alates aprillist on meil igas saates vaheplokina Shimano rubriik ja sinna juurde kuuluv auhinnamäng, kus iga kord esitame ka uue küsimuse. Teie vastuseid ootame postkasti: jalgrattapalavik@delfi.ee. Kaasa mängida tasub, sest auhinnaks on kinkekott Shimano nänniga ning sinna juurde veel turvaline ja nägus Lazer jalgrattakiiver. Eelmise saate vähe keerukamale küsimusele (Mis aastal tegi Shimano läbilöögi Euroopas?) tuli viis õiget vastust ning loosiõnn naeratas Taavi Raunistele. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust. Õigeks vastuseks lugesime aasta 1973, mil Shimano tuli välja Dura-Ace komponentide sarjaga ning asus Belgia profitiimi Flandria-Carpenter-Shimano nimitoetajaks. Ja muidugi puudutame saates tänavust Giro d'Italiat, mis algas 8. mail ja vältab kuni 30. maini. Eesti mehi on stardis kaks - Tanel Kangert ja Rein Taaramäe. Kõige karmim saab olema velotuuri viimane nädal, mil sõidetakse tervelt neli mägist etappi. Head kuulamist!

40. Rein Kasela teab, mida tähendab kolm nädalat Giro d'Italial. Mida kõike kummalist võib juhtuda?

Podcasti "Jalgrattapalavik" seekordseks külaliseks on heas mõttes rattahull. Noorsportlasena Eestis võisteldes, jõudis ta mõtteni, et siin on paremad võimalused tippsportlaseks sirguda kui enda kodumaal. Vähemalt jalgrattaspordis. Ta õppis ära eesti keele ning sai koha Audentese spordigümnaasiumi Otepää filiaali. Tänasel päeval sõidab ta Eesti profitiimis Ampler Development Team. Kogu eelnev mõistujutt käib 22-aastase soomlase Antti-Jussi Juntuneni kohta, kes on valitsev Soome meister grupisõidus. Pärit Helsingi lähistelt, üdini sportlikust perest, ja nagu soomlasele kohane tõmbas päris noorena kõigepealt jalga uisud ning hakkas jääl litrit taga ajama. Aga seal suurt edu ei paistnud ja kuna isa on jalgrattatreener tekkis hokimängu kõrvale veel teinegi sportlik harrastus. Edasisest räägib Antti-Jussi vestlusaates juba ise. Lisaks tema enda käekäigule ja ambitsioonidele uurime Soome jalgrattaspordi kohta laiemalt. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Vaheplokina oli saates Shimano rubriik ja sinna juurde kuuluv auhinnamäng, kus mõistagi esitasime ka uue küsimuse. Teie vastuseid ootame postkasti: jalgrattapalavik@delfi.ee. Kaasa mängida tasub, sest auhinnaks on kinkekott Shimano nänniga ning sinna juurde veel turvaline Lazer jalgrattakiiver. Eelmise saate küsimusele tuli 37 õiget vastust ning loosiõnn naeratas Andre Roosile. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust.

39. Külaliseks mees, kes loodab peagi sõita tippklubis. Ei ole eestlane, aga tunneb end eestlasena

Podcast "Jalgrattapalavik" keskendub sel korral võistlusspordile eestlaste vaatevinklist. Saate külaliseks on Eesti maanteekoondise peatreener, endine tippsõitja, Jaan Kirsipuu. Saate esimeses pooles käime ükshaaval läbi kõigi meie proffide ja ka parimate amatööride käesoleva hooaja tegemised. Räägime Tokyo olümpiamängudest, Tour of Estoniast ja sellest, kus võiks eestlased tänavusel aastal tõeliselt sähvatada. Vaheplokina on saates taaskord Shimano auhinnamäng, kus esitasime uue küsimuse ja ootame vastuseid postkasti: jalgrattapalavik@delfi.ee. Eelmise saate küsimusele tuli 24 õiget vastust ning loosiõnn naeratas Andres Kalvikule. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust. Saate teises pooles arutleme Jaan Kirsipuuga jalgrattaspordi üldisematel teemadel. Fabio Jakobseni tagasitulek, naiste jalgrattasporti suunatakse aina suuremaid summasid, Mark Cavendish on võitjate leeris tagasi. Jõuame ka juttudeni, kus Kirsipuu meenutab finiširaginat, kus ta noore mehena pidi maid jagama Mathieu van der Poeli isaga ja kas tõesti võis Lance Armstrong kasutada Tour de France'i võitude ajal lisaks dopingule ka mehaanilist abi ehk rattaraami peidetud elektrimootorit. Ja muidugi ka see lugu, miks Kirsipuu ületaks tänasel päeval Tour de France'i mägesid möödaminnes. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

38. Jaan Kirsipuu vihjab, kust võiks oodata "pauku" ja miks ta nüüd suudab mägesid ületada

Podcast "Jalgrattapalavik" teeb aprillis avalöögi Shimano auhinnamänguga ning vestleb aktuaalsetel teemadel Rein Taaramäega. Eesti viimase kümnendi üks edukamaid profijalgrattureid viibib hetkel mäestikulaagris Hispaanias Sierra Nevadas, kus näpistas tunnikese, et saatejuhi ja kuulajate uudishimu rahuldada. Mõistagi räägime kõigest, mis seotud Taaramäe endaga: * Uus klubi ja roll meeskonnas; * Kommentaarid käesoleva aasta startide kohta; * Mitu suurtuuri tänavu terendab ning mis hoiab silma säramas; * Mida ta tegi pärast Kataloonia velotuuri Hollandis; * Ootamatu avaldus Tokyo olümpiat silmas pidades. Pärast Shimano rattajuttude ja auhinnamängu vahepala vestleme Taaramäega rattamaailma üldistel teemadel. Kas UCI ehk rahvusvaheline jalgratturite liit on läinud keeldude ja käskudega üle võlli? Juttu tuleb laskumise asenditest, joogipudelitest ja sõidu ajal taskust maha kukkunud geelipakenditest. Võib olla peaks UCI tegelema asjadega, mis on märksa olulisemad ja suurema kaaluga. Kas Chris Froome on jäädavalt kõrgest mängust väljas?; Kas Ineos Grenadiers meeskond suudab tänavu suurtuure valitseda?; Mida arvata 5-aastastest lepingutest? jne. Jututeemasid jagub. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

37. Taaramäe valmistub Giro'ks ja Vuelta'ks ning Tokyo olümpiale pigem ei lähe, Shimano auhinnamäng

Podcasti "Jalgrattapalavik" tegijad tervitavad kõiki kevade saabumise puhul. Küll varsti tuleb sooja ka. Saates igatahes läheb mingil hetkel väga kuumaks kui tõestisündinud lugusid kaevab mälusopist välja Barcelona olümpiamängude 9. koha mees Raido Kodanipork. Hüüdnime "Kodar" kandev endine tippsõitja pääses koos Jaan Kirsipuuga 1990. aastal Prantsusmaale amatööriks. Nad olid esimesed, kes sellise võimaluse said ja tõsiste töömeeste kombel hakkasid teistele vagu sisse ajama. Prantsusmaale minek sai eesti ratturite seas õige pea trendiks. Käesoleva saate kangelane end Kesk-Prantsusmaal Auxerre's elades kõige kodusemalt siiski ei tundnud, kuna mägesid nappis. Aga mägede vallutamine oli rattasadulas Kodaniporgi tugevaim külg. 1994. aastal leidis ta lõpuks tee Hispaania amatöörklubisse ja see oli hoopis teine tera. Vastaseid andis otsida. 1995. aastal võitis ta amatööride Vuelta Espana, olles mägedes kõvem kui Roberto Heras, Joseba Beloki, Manuel Beltran jt. Ent arusaamatul kombel profilepingut lauale ei potsatanud. Mõned hooajad hiljem sai ta teada põhjuse... Väga huvitav on ka lugu, kuidas Raido Kodanipork rattaspordi juurde üldse jõudis. Kuna tema isa Jaan oli nooruses samuti kõva rattamees, 1968. aasta Eesti meister grupisõidus, tundus poja valik igati mõistetav. Kuid siinkohal on üllatusmomendiks, et rattasport oli Raido jaoks alles valik number kolm. Grupisõidu Eesti meistrikullani jõudis temagi, aastal 1995. Seda sõitu on jäänud saatma mitmed vahvad lood. Head kuulamist!

36. Raido Kodanipork oli mägedes kõvem kui hilisemad suurtuuride ässad, aga kuhu jäi profileping?

Kalendrikevad läheneb ja Jalgrattapalaviku podcast hoiab häid kuulajaid meeleldi rattasõidu lainel. Podcasti seekordseks külaliseks on sel Jüri Savitski. Mees, kes on Eesti jalgrattaspordiga tihedalt seotud olnud erinevaid radu pidi - sportlasena, erinevate klubide ja profitiimide juhina, võistluste korraldajana ning teatud perioodidel ka taustal suunamudijana. Tõenäoliselt vähesed teavad, et andekas trekisõitja elas aastatel 1982 - 1984 Moskvas, kuuludes armee keskspordiklubi (CSKA) ridadesse. Oli armee koondise ja ka liidu koondise liige. 1983. aastal sai trekisprindis liidu rahvaste spartakiaadil, mis olid ühtlasi liidu meistrivõistlused 6. koha ning püstitas möödaminnes 200 m/l sõidus Eesti rekordi. Suurmeistrinormi täitmisega juhtus sootuks eriskummaline lugu. Moskva perioodi ajal oli nooruke Savitski treeningpartneriks trekisprindi olümpiapronksile ja mitmekordsele maailmameistrile Sergei Kopõlovile. Ta nägi väga lähedalt, kuidas maailma tippe suurvõitudeks ette valmistatakse. Savitski sõnul olid koormused ebainimlikud ja niigi tapvad treeningpäevad lõppesid... Täiesti ootamatult tuli sellele kõigele lõpp, kõigest 20-aastasena riputas tallinlane ratta varna. Mis juhtus? Aga midagi jäi sisse kripeldama ning 1990. aastate keskel oli Savitski rattasadulas tagasi. Tõsi, pühendunud amatöörsportlasena, kuid siht oli suur - olümpiale pääs. 1997. aasta Euroopa meistrivõistlustel sattus ta trekiovaalil rivaalitsema toonaste maailma ässade, sakslaste Jens Fiedleri ja Eyk Pokorny'ga. Kiiruste vahe oli kolossaalne. Sealt edasi tuli erinevate klubide ning tiimide loomine. Esmalt maastikurattatiim Kayaba-Yema ja seejärel Eesti esimene maanteesõidu profimeeskond Kalev Chocolate Team, mis toimis aastatel 2004 - 2010. Räägime, kuidas tiim sündis, kui keeruline oli seda elus hoida ja kuidas itaallased üritasid mingil hetkel meeskonda kaaperdada. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

35. Jüri Savitski: möödaminnes Eesti rekordimeheks, elu spordikuulsuste hotellis, Kalevi profitiim

Jalgrattapalaviku podcasti jutud on jõudnud saateni number 34. Seekordseks külaliseks Erki Pütsep, kes aastatel 2003 - 2008 sõitis elukutselisena Prantsusmaa tippklubides Ag2r Prevoyance ja Bouygues Telecom. Pütsepa näol on tegemist talendiga, kes pääses suurtele lavadele üle kivide ja kändude. Kuremaalt pärit rattamees avaldab saates saladuse, mida sporditegemise ajal ta rääkida ei tohtinud. Vaikimine oli küll ohtlik, aga teisest küljest võinuks rääkimine kaasa tuua sportimise keelu. Ei, tegemist ei ole dopinguga, ehkki ka dopinguga seonduvad teemad on Pütsepa elu sportlasena ärevaks teinud. Ta pajatab kogemusest amatöörklubis, mis oli kõike muud kui meeldiv. Miks jõudis Pütsep ikkagi nii hilja profiks, kui juba juunioride klassis oli ta MM-i seitsmes mees? Paugutas igast asendist, isegi 3000 meetri kõrgusel üle merepinna. Vähesed mäletavad, et Sydney olümpial finišeeris ta samas grupis Jaan Kirsipuuga, kus jagati teise kümne kohti. Toonane amatöör pani ässadega võidu 240 kilomeetrit ja jäi ellu. Kui tervis oli korras, võis Pütsep teha imelisi liigutusi. Vestluse käigus meenutame pikemalt 2006. aasta MM-i ja 2007. aasta Hispaania velotuuri, millest võinuks kujuneda väga meeldejäävad episoodid tema sportlasteel. Karjääri kolm viimast hooaega sõitis Pütsep Läti kontinentaalses profitiimis Alpha Baltic. Sinna aega jääb ka üks väga omapärane võistlus, mis tekitas isegi piinlikuse tunde. Millest täpsemalt jutt saate teada juba saadet kuulates. Jutuajamist veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

34. Erki Pütsep avameelselt: õõvastav kogemus dopinguga ja terviserike, mida tuli hoida saladuses

Podcast "Jalgrattapalavik" on taaskord kõiki kuulajaid rõõmustamas, pakkudes veebruari esimeses saates huvitavaid ja seni laiema avalikkuse eest peidus olnud lugusid 1996. aasta olümpiamehe Lauri Resikuga, keda rattaringkonnas teatakse hüüdnime all Resa. Kuidas Tallinna poiss jalgrattatreeningutele jõudis, kuidas end juuniorina nõukogude liidu trekikoondisesse murdis ning hilisemalt maanteesõitjaks ümber kehastus. Sedamööda kulgeb jutuajamise üldine rada. Sinna vahele mahub aga rohkelt väga huvitavaid episoode ja detaile. Näiteks kõnekad kokkupuuted suurtuuride võitjate Lance Armstrongi ja Jevgeni Berziniga. Mis juhtus võistlusreisil liidu koondisega, milline oli 1990. aastate alguses amatöörsportlase elu Prantsusmaal, kui kaugel ja ühtviisi lähedal oli ahvatlev profileping jne. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

33. Olümpiamees Lauri Resik: liidu koondis, käeulatuses profileping, kõnekad kokkupuuted ässadega

Podcasti "Jalgrattapalavik" seekordseks külaliseks on 2017. aasta Eesti parim meesjalgrattur Aksel Nõmmela. Tänaseks päevaks viis hooaega profitasemel sõitnud tallinlane on teelahkmel, kuna käesolevaks aastaks tal tööandjat pole ning madalamal tasemel ta jätkata ei soovi. CFC spordiklubist ehk Jaan Kirsipuu jalgrattakoolist profitasemele jõudnud Nõmmela on kõigest 26-aastane, aga seisab juba mitmendat korda silmitsi karjääri lõpetamisega. Kolm hooaega tagasi oli ta tööandja otsinguil samuti väga keerulises seisus kui Leopard Pro Cycling meeskond kaotas sponsori ning eelnevad kokkulepped klubi mänedžeriga ühtäkki ei pidanud. Toona lahendus ikkagi saabus, aga sel korral on olukord keerulisem, sest ka endal on nõudmised kasvanud ja töökohata häid sõitjaid on teisigi. "Väiksemas tiimis sõitmine mind nii väga enam ei kõneta. Mul on eesmärgiks olnud suuremates tiimides sõitmine ja kui ei õnnestu, siis parem teen juba midagi muud," räägib Nõmmela olukorda ilustamata. Viimased kaks hooaega möödusid Nõmmelal Belgia prokontinentaal tasemega meeskonnas Wallonie Bruxelles. Esimesel aastal aitas ta rohkem tiimikaaslasi, mullusel koroonapausiga hooajal läks treeningutega hoogu ja küpsetas end ära ning aasta teises pooles särtsu polnud. Nii jäigi uus leping helesiniseks unistuseks. Räägime tiitlivõistluste õnnestumistest, 2015. aasta kahetiste tunnetega Tour de l'Avenirist ja korduvatest kemplustest 2019. aasta grupisõidu maailmameistri Mads Pederseniga. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

32. Teelahkmel Aksel Nõmmela: eks noorteklassides ikka unistasin, et sõidan Tour de France'i ja...

Eesti läbi aegade parim meesmaastikujalgrattur Martin Loo võttis pärast eelmise hooaja lõppu vastu otsuse, et tippspordiga on kõik. Jäädavalt. Võimalusi kõige kõrgemaid sihte püüda jäi kasinaks ja niisama tiksumist ta lihtsalt ei soovi. Nii saigi 32-aastaselt ühele eluetapile joon alla tõmmatud. Podcastis teeme tagasivaate Martini jalgratturi teele, kuhu ta jõudis väga hilja, alles 16-aastaselt. Oma esimesel võistlushooajal kuulus ta juunioride vanuseklassi! Pooleldi naljatades võib öelda, et osad hakkavad siis juba sportimist lõpetama. Kuidas kõik alguse sai ning miks langes valik just jalgrattaspordile ja maastikusõidule, lahkame päris põhjalikult. Muide, esimesed tiitlivõistlused tegi Martin ikkagi maanteesõidus. Kümnel aastal järjest maastikusõidu olümpiakrossis Eesti meistriks tulnud tallinlane hakkas rahvusvahelisel areenil silma paistma 2012. aastal kui jõudis tiitlivõistlustel esimest korda 20 parema hulka ja MK-sarjas stabiilselt 30ne hulka. See oli võrreldes algusaastatega hüppeline samm edasi. See, milliseks kujunesid esimesed kogemused MK-etappidel oli raske isegi unenägudes ette kujutada. Ja siis 2016. aasta Rio de Janeiro olümpia... mis jäi Martini jaoks olemata. Elu vormis, hooaja jooksul MK-etappidel korduvalt esikümne piiril, aga riik olümpiale kohta ei saanud. Täielik nöök! Lahkame tervet protsessi ning spekuleerime, mis tulemus võinuks olümpial jõukohane olla. Martini sõnul jääb samasse 2016. aastasse tema kõige parem tiitlivõistluste sõit. Räägime ka lepingutest välisklubidega ja ühest huvitavast kokkusattumisest, mis on värskelt aset leidnud Martini perekonnas. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

31. Sportlastee lõppemisest teatanud Martin Loo: Rio olümpia võinuks kujuneda kirsiks tordil

Podcasti "Jalgrattapalavik" debüütaasta viimase saate külaliseks on mees, kes hooajal 2019 tõusis igasuguse loogika vastaselt maanteesõidu Euroopa meistrivõistlustel poodiumile, võites U23 vanuseklassi grupisõidus pronksmedali. Selleks meheks oli teadagi Rait Ärm. Tänaseks päevaks on 20-aastane rattamees sõlminud oma esimese välislepingu ja hakkab tuleval aastal esindama Gropama-FDJ Continental tiimi värve. Tegemist on noortest talentidest koosneva Prantsusmaa meeskonnaga, mille liikmetelt loodetakse suuri tegusid mitte kohe, vaid pigem lähiaastatel. Ärmil õnnestus tiimiga lepinguni jõuda hollandlasest agendi vahendusel. Esimene kokkusaamine meeskonnaga on seljataga ja seal leidis aset naljakas seik. Tervisekontrolli ajal mõõdeti Ärmil esimest korda spetsiaalsete tangidega rasvaprotsenti... mis reaktsioonid tulid ja kuidas Rait ise sellesse suhtub, saate kuulata juba podcastist. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist ja mõnusat aastavahetust!

30. EM-i medalimees Rait Ärm: prantslased mõõtsid mul tangidega rasvaprotsenti ja ütlesid oi, oi, oi

Uus jalgrattateemaline podcast. Kas keegi tunneb kedagi, kellele ei meeldi jalgrattaga sõita? Ei pea kiiresti, võib niisama kulgeda. Lasite mõtte peast läbi? Ei sähvata ju, et keegi oleks karjuvalt vastu. Pigem ikka meeldib... Oleme puhtal kujul rattariik. Isegi peaminister on Ratas. Kuhu edasi? Seda me arutamegi. Kord nädalas. Podcasti veab Ivar Jurtšenko.

hubhopper

Jalgrattapalavik

hubhopper